TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
RAAMATUKOGU LOGO/REKLAAMIKOHT
TTÜ Raamatukogu uus ametlik veebileht asub aadressil http://www.ttu.ee/raamatukogu/
Vanal veebilehel enam infot ei uuendata

TTÜ professorid Eesti Vabadussõjas


Albrecht Altma (1897-1969)



Albrecht Altma (kuni 1935. a. Altmann) sündis 23. märtsil 1897. a. Virumaal Palmse vallas Salatse külas, suri 8. mail 1969. a. Tallinnas.

1912 lõpetas Vihula ministeeriumikooli, 1918 Rakvere Poeglaste Gümnaasiumi ja 1927 Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna. Aastatel 1936-1938 oli TÜ stipendiaat Müncheni Tehnikaülikooli Füüsika Instituudis. 1927 omistati mag. phys. teaduslik kraad ja 1938 dr. sc. techn., 1944 professor.

Aastatel 1924-1938 töötas Tartu Ülikooli füüsikainstituudis, algul ajutise abijõuna, seejärel noorem- ja vanemassistendina.

Tallinna Tehnikaülikoolis töötas 1939-1964: 1939-1940 oli eksperimentaalfüüsika adjunktprofessor ja füüsika laboratooriumi juhataja, 1940/41 füüsika kateedri dotsent. Sõjaaastatel 1941-1942 oli Punaarmee ehituspataljonis, 1942-1944 NSV Liidu TA Uurali Filiaali Metallide Füüsika Instituudi teadur. 1944-1948 oli TTÜ rektor, 1944-1964 füüsika kateedri juhataja ja professor.

Tema teadustöö põhisuunaks olid magnetdefektoskoopia probleemid, füüsikalised protsessid metallide mikropiirkonnas, ta oli ka röntgenstruktuuranalüüsi uurimissuuna algatajaid Eestis.

Oli Eesti NSV TA Füüsika ja Astronoomia Instituudi nõukogu liige, 1941 ajakirja "Teadus ja Tehnika" toimetaja. Kuulus Eesti Üliõplaste seltsi 1920-1940. Oli Kaitseliidu liige 1926-1935, sai 1935 Eesti Kaitseliidu Valgeristi. 1946 valiti Eesti NSV TA akadeemikuks, 1947 autasustati Punatähe ordeniga, 1961 Tööpunalipu ordeniga. 1965 omistati teenelise teadlase aunimetus.

Tema büst on TTÜ õppejõudude-akadeemikute alleel.

Võttis vabatahtlikuna osa Vabadussõjast.

Albert Borkvell (1890-1963)



Albert Julius Borkvell sündis 1890. a. Virumaal Palmse vallas Võsul, suri 14. juulil 1963. a. Tallinnas.

Albert Borkvell õppis Loksa vallakoolis, lõpetas sealse ministeeriumikooli 1904, õppis H. Treffneri Poeglaste Eragümnaasiumis 1906-1909, lõpueksamid sooritas Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis 1915. 1922 lõpetas Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna ja 1929 õigusteaduskonna. 1922 omistati mag. math. teaduskraad ja 1929 mag. jur., 1946 füüsika-matemaatikakandidaat.

Oma töömeheteed alustas 1909 eratundide andjana Tallinnas ja Peterburis. 1922-1927 oli Kõrgema Sõjakooli lektor ja samal ajal Tallinna Ühisgümnaasiumi matemaatika õpetaja, 1928-1931 Narva Ühisgümnaasiumi direktor ja 1931-1936 Eesti Haridus- ja Sotsiaalministeeriumi Koolivalitsuse abidirektor.

Tallinna Tehnikaülikoolis töötas 1936-1952: matemaatika dotsent 1936-1939, erakorraline professor 1939-1940, ehitus- ja mehaanikateaduskonna sekretär 1938-1940, matemaatika professor 1940-1944, matemaatika ja teoreetilise mehaanika kateedri professor 1944-1952, majandusteduskonna mittestatsionaarse sektori juhataja 1945-1950, statistika ja raamatupidamise kateedri juhataja 1947-1952. Oli 1947-1952 Tallinna Õpetajate Instituudi matemaatika-füüsika kateedri juhataja kohakaasluse alusel ja 1952-1960 Ed. Vilde nim. Tallinna Pedagoogilise Instituudi matemaatika kateedri professor ja juhataja.

Oli Eesti Vabariigi matemaatika õpetamise komisjoni liige 1924-1940, osales alg- ja keskkoolimatemaatika õppekavade koostamisel, koostas kõrg- ja keskkoolialgebra ning geomeetria õpikuid, koostas ja avaldas seaduste ning määruste kogumikke 1936-1939, oli Eesti Loodusuurijate Seltsi liige.

Autasustati Vabadusristi I liigi 3. järgu teenetemärgiga, Eesti Punase Risti mälestusmärkidega, Valgetähe III klassi teenetemärgiga.

Võttis osa Vabadussõjast, teenis mereväe staabis ja oli mereväe koosseisuosakonna ülem.

Erich Jaakson (1891-1950)



Erich Jaakson (Jakson) sündis 7. juunil 1891. a. Pärnumaal Koonga vallas, suri 1950. a. Stockholmis.

Erich Jaakson omandas alghariduse Järvakandis, 1911 lõpetas Pärnu Aleksandri Gümnaasiumi. Samal aastal astus TÜ ajaloo-keeleteaduskonda, õppis keemiaosakonnas 1911/12-1917 ja 1920-1922, lõpetas 1922 keemia erialal. 1923 omistati cand. chem. teaduslik kraad.

Üliõpilasaastail töötas matemaatika-, füüsika- ja keemiaõpetajana Viljandi ja Tallinna koolides, Tartu Õpetajate Seminaris, TÜ Füsioloogia Instituudis, Tallinna Linna Keskhaigla mikrokeemia laboratooriumi juhataja 1924-1936, keemik-konsultant 1936-1943.

Tallinna Tehnikaülikoolis töötas 1923-1928, 1936-1944: Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud 1923-1928, anorgaanilise ja analüütilise keemia erakorraline professor ja laboratooriumi juhataja 1936-1940, füüsikalise keemia laboratooriumi juhataja kt 1937-1938, anorgaanilise ja füüsikalise keemia kateedri professor 1940/41, anorgaanilise ja biokeemia laboratooriumi juhataja 1941-1944, keemia-mäeteaduskonna sekretär 1938/39, dekaan 1940/41-1944.

1944. a. põgenes Rootsi, töötas Rootsi Kuninglikus Tehnaikaülikoolis ning Tsemendi ja Betooni Instituudis 1944-1950.

Tema teadustöö põhisuunaks oli kohaliku mineraal- ja allikavee keemilise koostise uurimine, Kopli-Paljassaare savide omadused ja tööstuslik kasutamine, algatas ja juhendas diatomiidiuuringuid.

Avaldas artikleid ja raamatu "Anorgaanilise keemia põhijooni".

Oli Eesti Keemia Seltsi asutajaid ja esimees 1924-1928 ja 1933, Loodusvarade Instituudi anorgaanilis-keemilise tehnoloogia sektsiooni juhataja 1937-1940, Eesti Loodusuurijate Seltsi liige 1939-1940, 1941-1944, Geoloogilise Komitee liige, Insenerikoja nõukogu ja keemiasektsiooni liige, Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis asutajaid.

Oli korp.! Sakala vil.

1918-1919 võttis osa Vabadussõjast.

Paul Kogerman (1891-1951)



Paul Kogerman (Paul Nikolai Kogerman) sündis 5. detsembril 1891. a. Tallinnas, suri 27. juulil 1951. a. Tallinnas.

1913 lõpetas Tallinna Aleksandri Gümnaasiumi ja 1918 Tartu Ülikooli. Aastatel 1919-1921 oli Eesti Vabariigi stipendiaat Londonis, Imperial College of Science and Technology, kus omandas keemiatehnoloogi kutse. 1927-1928 oli International Education Board'i stipendiaat Harvardi Ülikoolis. 1922 omistati mag. chem. ja 1934 dr. sc. tech. teaduslik kraad.

Tartu Ülikoolis õppimise ajal 1913-1918 töötas kodu- ja kooliõpetajana. P. Kogerman oli Eesti Tehnika Seltsi tehniliste erikursuste loodusteaduste õppejõud, TÜ orgaanilise keemia dotsent 1922, korraline professor 1925, õlikivide uurimise laboratooriumi rajajaid ja juhataja 1925-1936, töötas Zürichi Tehnikaülikoolis 1933, oli Eesti Vabariigi haridusminister 1939/40.

Tallinna Tehnikaülikoolis töötas 1936-1941 ja 1945-1951: oli 1936-1941 orgaanilise keemia kateedri korraline professor ja õlikivide uurimise laboratooriumi juhataja, rektor 1936-1939. 1945-1951 oli orgaanilise keemia ja pürogeensete protsesside kateedri professor ja kateedri juhataja. 1947-1950 oli Eesti NSV TA Keemia Instituudi teadur ja direktor.

1950. a. vallandati poliitilistel põhjustel direktori ametikohalt. Prof. P. Kogerman küüditati koos perekonnaga 1941 Venemaale, vabanes vangilaagrist 1945.

Tema teadustöö põhisuunaks oli põlevkivi koostis ja kasutatavus, põlevkivi kerogeeni päritolu ja struktuur, dieenide sünteesi meetodid ning polümerisatsioon.

P. Kogerman avaldas 187 teaduslikku ja publistsistlikku tööd, põhikooli- ja ülikooliõpikuid, juhendas 20 magistri- ja kandidaaditööd ning 3 doktoritööd.

P. Kogerman oli Akadeemilise Keemia Seltsi asutaja ja esimees 1923-1928, Eesti Loodusuurijate Seltsi liige 1924-1940 ja esimees 1929-1936, kirjastusühisuse Loodus juhatuse liige 1923-1940, Eesti Rahvuskogu liige 1936-1937, Eesti Vabariigi Riiginõukogu liige 1938-1939, Eesti Kultuurkapitali nõukogu liige ja esimees, Noorte Meeste Kristlike Ühingute Liidu esimees 1937-1940, Kaitseliidu Vanematekogu liige, Rahvusvahelise Vaimse Koostöö Komisjoni Eesti komitee sekretär ja abiesimees, Tartu Prantsuse Teadusliku Instituudi abiesimees 1929-1932, Eesti Entsüklopeedia keemiaosakonna toimetaja 1932-1937, Loodusvarade Instituudi nõukogu esimees ja põlevkivisektsiooni juhataja 1937, Eesti TA loodusteaduste sektsiooni juhataja 1938-1940, Eesti esindaja ülemaailmse energiakonverentsi nõukogus, Eesti NSV Ministrite Nõukogu preemiate komisjoni ja vabariikliku uurimistööde koordineerimisnõukogu liige, ühingu Teadus asutajaid ja lektor 1947-1950.

Oli Rotary klubi liige ja asepresident, ÜS Raimla vil.

Prof. P. Kogermani tegevus pälvis rida tunnustusi : Prantsuse Auleegioni orden 1927, Akadeemilise Aukohtu liikme staatus 1930, Prantsusmaa officier d'Academia aumärk 1935, Valgetähe II klassi teenetemärk 1938, Eesti TA akadeemik 1938, Eesti Haridusministeeriumi hõberaha 1939.

Tema büst on TTÜ õppejõudude-akadeemikute alleel ja temanimeline auditoorium Tallinna Tehnikaülikoolis. 2006. a. asutati TTÜ Arengufondi juurde Paul Kogermani nim. doktoriõppe stipendium.

Võttis osa Vabadussõjast Tallinna kooliõpetajate roodu koosseisus 1919. a. talvel.

Robert Johannes Livländer (1903-1944)



Robert Johannes Livländer sündis 1. veebruaril 1903. a. Tallinnas, hukkus koos perekonnaga venelaste torpeedost tabamuse saanud Saksa aurikul Nordstern 6. oktoobril 1944. a. Läänemerel.

Robert Johannes Livländer lõpetas 1921 Tallinna Linna I Reaalkooli ja 1925 Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna. 1928/29 oli TÜ stipendiaat Potsdami Geodeesiainstituudis astronoomia alal. 1926 omistati mag. astr. ja 1932 dr. phil. nat. teaduslik kraad.

Oma teenistuskäiku alustas juba reaalkooli viimases klassis õppides, töötades Tallinna posti-telegraafikontori ametnikuna. Ülikooli ajal töötas TÜ Tartu tähetornis, oli 1922-1935 seal abijõud, astronoom-observaator, nooremassistent ja eradotsent. 1934-1936 oli TÜ tehnikateaduskonna geodeesia dotsent, 1935 geodeesia kabineti juhataja.

Tallinna Tehnikaülikoolis töötas aastatel 1936-1944: geodeesia dotsent 1936, geodeesia laboratooriumi juhataja 1936-1940, geodeesia erakorraline professor 1938-1944, ehitus- ja mehaanikateaduskonna prodekaan 1938-1940, geodeesia professor 1940/41, keemia-mäeteaduskonna dekaan 1941 ja 1941/42-1944 ülikooli rektor.

Tema teadustöö põhisuunaks oli geograafiliste pikkuste ja laiuste mõõtmine Eestis, tähtede ja planeetide ehitus. Koostöös Ernst Öpikuga saavutas rahvusvahelise tunnustuse ultraviolettkiirguse kolorimeetria alal.

Avaldas üle 30 publikatsiooni astronoomia, geodeesia ja gravimeetria alal, oli esimese geodeesiaõpiku autor (1942).

R. Livländer juhtis Baltimaade gravimeetrilise võrgu arendamise töid, korraldas Eesti Sõjavägede Staabi topohüdrograafia osakonna ülesandel Eesti triangulatsioonipunktide geograafiliste koordinaatide mõõtmisi, osales päikesevarjutusega seotud ekspeditsioonidel, 1937-1940 oli Loodusvarade instituudi liige, oli Eesti Geodeetide Ühingu liige, "Eesti Entsüklopeedia" täheteaduse osakonna toimetaja 1931-1937, astronoomia ja topogeodeetiliste teadmiste populariseerija ajakirjanduses.

Oli ÜS Raimla liige.

1938 autasustati Kotkaristi III klassi teenetemärgiga.

Reaalkooli õpilasena võttis 2. soomusrongi koosseisus osa Vabadussõjast.

Vladimir Paavel (1900-1958)



Vladimir Paavel sündis 19. veebruaril 1900. a. Viljandimaal Tarvastu vallas, suri 16. aprillil 1958. a. Saksamaal.

Vladimir Paavel õppis 1921-1922 Tartu Ülikoolis, 1925. a. lõpetas Karlsruhe Tehnikaülikooli. 1947 omistati dr. techn. teaduskraad.

Vladimir Paavel töötas 1925-1935 Saksamaal ehitusfirmades vesiehitiste ja kanalisatsiooni rajamise insenerina. 1935/36 oli TÜ tehnikateaduskonna erakorraline professor.

Tallinna Tehnikaülikoolis töötas 1936-1940: vesiehitiste ja aluspõhjamehaanika laboratooriumi juhataja, ehitusosakonna juhataja 1936-1938, veemajanduse ja vesiehitiste professor 1936-1940, prorektor 1938-1940.

Viibis 1940. a. suvel komandeeringus Berliinis, Eestisse ei naasnud. Oli Saksamaal Balti Ülikooli (Hamburgis) rajajaid, professor ja prodekaan 1945-1949. Tema teadustöö põhisuunaks olid vesiehitised.

Prof. V. Paaveli algatusel rajati ja sisustati TTÜs vesiehitiste laboratoorium. Oli 1935-1940 Insenerikoja ehitussektsiooni liige, 1938-1940 Loodusvarade Instituudi liige, juhtis komisjoni, mis tegeles arhitektuuri eriala avamise ettevalmistamisega TTÜs 1939/40.

Oli Korp! Rotalia vil., Rotary klubi liige.

1940. a. autasustati Valgetähe III klassi teenetemärgiga.

Võttis osa Vabadussõjast.

Hugo Raudsepp (1900-1976)



Hugo Raudsepp sündis 17. septembril 1900. a. Viljandimaal Tänassilma vallas ja suri 6. jaanuaril 1976. a. Tallinnas.

1921 lõpetas Viljandimaa Reaalgümnaasiumi, 1926 Tartu Ülikooli keemiaosakonna. 1928 omistati mag. chem. teaduslik kraad, 1946 dotsendikutse, 1956 keemiadoktori kraad ja professori kutse.

1926-1936 töötas H. Raudsepp Tartu Ülikooli orgaanilise keemia laboratooriumi assistendina ja vanemassistendina.

Tallinna Tehnikaülikoolis töötas 1936-1976: 1937-1940 oli orgaanilise keemia laboratooriumi assistent ja instruktor-assistent, keemiaosakonna kemikaalide materjalide lao juhataja, 1940/41 orgaanilise keemia ja biokeemia kateedri dotsent, laboratooriumi dotsent 1941-1944, orgaanilise keemia ja pürogeensete protsesside kateedri dotsent 1945-1955, keemia-mäeteaduskonna dekaan 1946-1947, orgaanilise keemia kateedri juhataja 1951-1973, professor 1956-1973, konsultant-professor 1973-1976. 1941 oli Eesti NSV Tööstusprobleemide Instituudi teadusala asedirektor, 1944-1947 Eesti NSV Tööstusprobleemide TU Keskinstituudi orgaanilise keemia ja tehnoloogia laboratooriumi juhataja.

Tema teadustöö põhisuunaks oli 1,4-dieenide süntees, põlevkivi kerogeeni koostis ja struktuur, aromaatsete süsivesinike keemilised omadused, põlevkivifenoolide-alaste uurimistööde algatajaid.

Avaldas üle 100 publikatsiooni, oli "Vene-eesti keemiasõnastiku" koostajaid. Tema juhendamisel kaitsti üle 20 kandidaadiväitekirja.

Oli Eesti Loodusuurijate Seltsi liige 1928-1940, Eesti Keemia Seltsi liige 1956-1976, TPI polümeeride sünteesi laboratooriumi rajajaid ja teaduslik juhendaja 1959-1976, Eesti NSV Vabariikliku keemia terminoloogiakomisjoni liige, esimees ja eestikeelse keemiaterminoloogia arendaja, Tallinna Teadlaste Maja liige.

1948 pälvis koos K. Kasega Nõukogude Eesti preemia, 1961 valiti Eesti TA akadeemikuks, 1985 autasustati P. Kogermani nim. mälestusmedaliga (postuumselt).

Võttis osa Vabadussõjast.

Juhan Vaabel (1899-1971)



Juhan Vaabel sündis 26. augustil 1899. a. Pärnumaal Karksi vallas, suri 10. aprillil 1971. a. Tallinnas.

Juhan Vaabel õppis Karksi valla- ja kihelkonnakoolis, 1919 lõpetas Tartu Kommertskooli, 1924 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Aastatel 1924-1929 oli TÜ stipendiaat TÜs, Prahas ja Pariisis, Rockfelleri stipendiaat Genfis 1935 ja 1937. 1930 omistati mag. jur. ja 1934 dr. jur. teaduslik kraad, 1934 valiti erakorraliseks ja 1939 korraliseks professoriks.

1929-1935 oli Eesti Vabariigi Majandusministeeriumi rahandusnõunik, peasekretär, rahandusosakonna direktor. 1932-1935 oli majandusministri abi, 1936-1939 majandusministri rahandusnõunik, ühtlasi TÜ finantsõiguse õppeülesande täitja 1931-1935 ja 1937-1940, finantsõiguse erakorraline professor 1934, korraline professor 19. juuli 1939 - 3. okt. 1940.

Tallinna Tehnikaülikoolis töötas 1940/41 krediidi ja finantsmajanduse kateedri professori ja juhatajana, 29. maist 1941 majandusteaduskonna dekaanina, olles ühtlasi Eesti NSV Rahanduse rahvakomissari asetäitja. 1941/42 oli NSV Liidu tagalas viibides NSV Liidu Riigipanga Saraatovi Kontori vaneminspektor, 1942-1947 Eesti NSV Rahanduse rahvakomissari asetäitja. 1944-1964 TTÜs: rahanduse ja krediidi/statistika ja raamatupidamise kateedri professor 1944-1964, juhataja 1944-1949, 1953-1954, 1958-1964, Aastatel 1957-1960 oli kaugõppeteaduskonna dekaan. 1950ndate algul oli lühikest aega TRÜ haldusõiguse kateedri juhataja, 1946-1951 ja 1964-1968 Eesti NSV TA asepresident.

Tema teadustöö põhisuunaks oli finantsõigus ja riigi maksundusõigus, nendel teemadel avaldas ta rida publikatsioone.

1927-1937 oli Riigi hoiukassa nõukogu ja patendi appelatsioonikomisjoni esimees, Rahvasteliidu Fiskaalkomisjoni kirjavahetajaliige. 1932-1940 oli Maksuuuringute Instituudi (The Tax Research Foundation, USA) liige, 1936-1940 Ameerika Majandusassotsiatsiooni (American Economic Association) liige, ühingu Teadus juhatuse liige, aseesimees ja riigiõiguse sektsiooni juhataja, ÜSi Ühendus liige, Tallinna Teadlaste Maja asutajaliige.

1946 valiti Eesti NSV TA akadeemikuks, 1946 sai Tööpunalipu ordeni.

Tema büst on TTÜ õppejõudude-akadeemikute alleel ja temanimeline auditoorium majandus- ja sotsiaalteaduste õppehoones.

Võttis osa Vabadussõjast.

Hans Roland Võrk (1896-1978)



Hans Roland Võrk (Hans-Roland Wõrk) sündis 29. novembril 1896. a. Tapal, suri 30. oktoobril 1978. a. Tallinnas.

Hans Roland Võrk omandas alghariduse isa juhendamisel Poolas, kuhu perekond oli 1903. a. asunud. 1916 lõpetas Tallinna Aleksandri Gümnaasiumi. Õpingud Petrogradi Polütehnilises Instituudis katkestas I maailmasõda. 1920/21 õppis eesti stipendiaadina Darmstadti Tehnikaülikoolis, 1925 lõpetas Berliini Tehnikaülikooli elektrotehnika ja masinaehituse erialal. Õppis 3 semestrit Columbia Ülikoolis inglise keelt, täiendas end praktiseeriva insenerina Ameerika ja Euroopa firmades ning õppekavade ja -töö korralduse alal ülikoolides. 1940 omistati dotsendi kutse, 1942 nimetati erakorraliseks ja 1946 korraliseks professoriks.

1925/26 oli Berliini Tehnikaülikooli elektrimasinaehituse õppetooli assistent 1926-1928 konstruktor ja projekteerija USAs, 1935-1940 Raadio-Elektrotehnika Tehase (RET) direktor.

Tallinna Tehnikaülikoolis töötas aastatel 1928-1935, 1940-1948: 1928-1935 oli elektrimasinate, elektrimõõtmiste, elektriraudtee ja matemaatika õppejõud.1930 oli raadiooperaatorite kursuste juhataja, 1931-1934 tehniliste kursuste lektor, 1940/41 elektrotehnika dotsent, 1942-1946 elektrotehnika erakorraline professor, 1944-1946 elektrotehnika kateedri juhataja, 1946-1948 elektroenergeetika kateedri professor, kateedri juhataja 1947/48.

19.07.48 vallandati ideoloogilistel põhjustel, vahistati 19.04.50., mõisteti Eesti NSV Ülemnõukogu otsusega 25 aastaks vangi kui endine kapitalist ja õppejõud, keda süüdistati nõukogudevastases agitatsioonis. Rehabiliteeriti 1956. a.

1956-1961 töötas H.R. Võrk EPAs elektrifitseerimise kateedri juhatajana. Hiljem retsenseeris, tõlkis ja toimetas lepingulise töötajana kirjastuses Valgus elektrotehnikaalaseid raamatuid. 1969-1978 oli Üleliidulise Patendiinstituudi Tallinna filiaali konsultantprofessor.

Tema teadustöö põhisuunaks oli elektrotehnika, elektrimasinad, elektri õhuliinid, erialasõnavara.

Avaldas arvukalt publikatsioone, sh monograafiaid, õppekirjandust, entsüklopeedia artikleid. Koostas ülevaateid Eesti raadiotööstuse ja ringhäälingu ajaloost, oli "Vene-eesti elektrotehnika sõnastiku" ja "Inglise-vene-eesti patendinduse sõnaraamatu" koostajaid.

1932-1937 oli Ameerika Elektriinseneride Instituudi, Ameerika Raadioinseneride Instituudi ja Saksa Elektrotehnikute Ühingu liige, "Eesti Entsüklopeedia" elektrotehnika allosakonna toimetaja, 1935-1940 Insenerikoja elektrotehnika sektsiooni liige, 1943-1944 ajakirja "Tehnika Kuukiri" vastutav toimetaja, ajakirja "Tehnika ja Tootmine" toimetuskolleegiumi liige.

Oli Rotary klubi ja Inglise klubi liige.

1920 autasustati Vabadusristi I liigi 3. järgu teenetemärgiga.

Võttis osa Vabadussõjast, oli Eesti Inseneriväe autoroodu nooremleitnant, autokolonni ülem.


esileht

näitused

   
PÄISTETA  
[ESILEHT]-[LIHTOTSING]-[ÜLDINFO]-[STRUKTUUR]-[TEENINDUS]-[KASUTAJAKOOLITUS]-[LINKE]-[ANDMEBAASID]-[RAAMATUD]
[PERIOODIKA]-[TTÜ PUBLIKATSIOONID]-[TTÜR VÄLJAANDED]-[NÄITUSED]-[UUDISED]